- - - - - - - - - - - - - - - - - - -
6.augustil Trondheimi jõudes ning bussiaknast Norra kargeid vaateid ja ilusaid fjorde nähes ... polnud tunne üldsegi mõnus. Vaatasin, ja mõistus ütles - on ilus -, kuid kõik mõistusest väljapoole jääv ei kiitnud nähtavat positiivseks. Tundub pühaduseteotusena? ... Kahtlustan, et Explore Sweden ja selle käigus suht pikalt kogetud Norra olid jätkuvalt kehas ja vaimus.
Trondheimis siis Orienteerumise Maailmameistrivõistlused, Eesti koondis 8-liikmeline + füsioterapeut Aili + mina reisikorraldaja-jooksupoiss- psühholoog- asjaajaja- segadusetekitaja- autojuhina. Huvitav, ühesõnaga.
Kuna töö käigus tekkinud uute variantide tõttu läksime kohale 1 päev varem kui mul talvel mõeldud, siis esimese öö Trondheimis ööbisime toredas kohas http://www.tirc.no/ - noortehostel, korraldajad soovitasid, ja ma ei osanud midagi (hullu) kahtlustada. Majja sisenedes kiskus suu muigvele ning kui olin meie tuba näinud, oli homeeriline naer paratamatu. ["Homeeriline" on naer, mis tuleb selle koha peal, kus "normaalsed" inimesed sõimavad, vihastavad vmt; mul tuleb sedasorti naeru tihti ette.] Pakkuge, kuimitu voodit toas oli, ja mitu sugu seal toas esindatud oli?Kuna olin autod rentinud firmast RentAWreck ja üks neist oli "tiba" roostes ja haises suitsu järgi ning esimesel käivitamisel läks liikvele ainult tänu mu küllaldasele kogemusele vanade autodega, ning just meie TIRC-i saabumisel läks linnas elekter ära ning süüa sealt ei leidnud, siis - MM-i algus oli paljutõotav ...
Öö meie omapärases majutuses möödus ootamatult suurepäraselt, mina ja veel mõned magasid selle reisi 10-st ööst parima une. Järgmisel hommikul päike paistis, hommikusöögilauas sööki (napilt) jagus, modelile jõudsime kohale, sprintide stardijärjekordade ülesandmise tegin õigeaegselt. Meie päris-hotelli tube pidime aga ootama 3 tundi... ... See oli järgmine koht, kus paratamatult tekkis mõte - kas ma tõesti teen midagi totaalselt valesti, et kõik ei suju mugavalt ja mõnusalt? Kui siis ooteaja lõpus selgus meie paiknemine hotelli neljal erineval korrusel (2., 3., 9., 11.) ning Olle ja Andreas taheti 1,5-inimese-double-bed'i panna ning algselt väideti, et välivoodidki on maja pealt kõik otsas, hakkasid mul käed jõuetult rippu vajuma. Pool-mõttelageda õnnetu näoga leti äärde seisma jäämine andis siiski tulemuse ning pärast koristajatega konsulteerimist lisavoodi leiti! Huh!
Sama päeva õhtul sprintide kvalifikatsiooni ja finaali team officials meeting'ul anti bülletänis olevale väga vähe lisainfot, ja bülletäänis leiduvat oli eriti raske asjalikuks teabeks kokku lugeda. Järgmisel, sprindipäeva õhtul tunnistasin ausalt, et olen väsinud. Vaatamata sellele, et tänu liinibussigraafikute valele lugemisele olime päeval Ailiga 2 korda õigest bussist maha jäänud ning saime imetleda eriti ilusat Sverresborg'i vabaõhumuuseumi, kus oli peetud sprindi kvalifikatsioon....kogu lugu siin tundub väikest viisi hädaldamisena, vist. Mis ma tegelikult tahan öelda, on see, et uskumatult raske on olla pingevaba ja positiivne ja toetav. Mida minuarust koondisega kaasas olev inimene peaks olema.
Juba raskuste lainel olles - sain hakkama ka inimkonnaga kaasas käiva rumalusega, mis õnneks karistatud ei saanud, aga paar uut halli karva juustesse tekitas. Usun, et õppisin sellest nii, et meelde ka jäi.
Teatevõistkondade koostamine MM-ks ... :) Ei ole just kõige mõnusamaid tegevusi! Kahel korral olen ise võistkonnast välja jäänud, neist ühel omaarust mitteasjakohaselt, kuid siis noore ja tagasihoidlikuna ei võidelnud enda eest. Seekord suure ja tugevana sain ise "elusaatustega" mängida ja tulid otsused sellised nagu teate tulemustest näha on. Kas olid ka õiged otsused? Kes teab. Oleks ja Poleks ja Tagatjäreletarkus, kui seda oleks.
- - - - - - - - - - - - - - - - - -
Selle koha peal sai lugu otsa ning ega midagi ei tahagi rohkem öelda. Kui vaid seda, et igal asjal kipub otsasid ikka üle ühe olema.
Praegu on seis - "uuel aastal uue hooga, kogenenumalt ja coolimalt".
