20.juuni - Kennyl (see) kool läbi

Nüüdseks on ajajärk siis niikaugel, et nagu koolidirektor ütles - noortest on saanud täiskasvanud ja peavad kõigi oma asjadega ise hakkama saama!

Haa-haa!!! :)

19.juuni - Kytäjä Jukola, Venlojen Viesti

Eelmine kord käisin Jukolal paar aastat tagasi, vist oli 2007.aastal. Ausalt öeldes - ei tundnud sellest üldse puudust! Olles nüüdseks seekordse jooksu ära teinud, olen väga rahul, et läksin. 75 minutit puhast orienteerumisnaudingut! Kui Eesti võistlustel mõtlen enamus rajast mingeid hoopis muid mõtteid, siis siin korra teise punkti liikudes kerkis mingi eluline küsimus ülesse, kuid suutsin selle summutada, ning edasi polnud mõtete uitama minekuga mingit probleemi. Maastik oli märksa huvitavam!

Aga järgemööda. OK Ilves, nr 174, koosseis jooksujärjestuses: Kaia Kivikas, Britta Panker, Agnes Vask, Elo Saue. Kaia metsast väljas 189 (+10:36), Britta 203 (+24:01), Agnes 190 (+48:30), Elo 129 (+1:03:20). Mina olen rahul! Suht noore võistkonnaga (keskmine vanus 22,5 :) Eesti tiimidest kolmandal kohal. Pisivigu tuli kõigil, kuid arvestades, mida isegi liidrid metsas tegid, olime täitsa normaalsed - keegi meist väga ära ei eksinud.

Kohe metsast välja jõudes arvasin, et vast paari minuti jagu koperdasin. Nüüd vaheaegu vaadates on näha, et viimase 800 meetriga olen suutnud langeda kolm kohta ning ajas 1:40! Kohas, kus ise arvasin veaks vast ... natukene ainult, noh minut vast. Ma pole veel kaarti näinud, tundub, et selliste asjade peale annab 7-8 minutit ekslemisi kokku kirjutada. Etapiaegades annab minu 1:15:21 73.koha, eriti tore on muidugi Viivi-Anne alistamine 4 sekundiga :)

Orienteerumine Soome maastikul oli väga mõnus! Ainuke peaaegu võistlusväline mõte, mis rajal pähe tuli - "Nüüd ma saan aru, miks mulle Soomes orienteerumine meeldis!"

13.juuli - Xdream 2.etapp Tamsalus

Pühapäevast Xdreami iseloomustavaks märksõnaks on minu jaoks - udu :) Mitmes kohas olin ise udu, peenikesest vihmast oli silme ees udu ja raja teises pooles oli kaart ka udu!

Hakkas kõik pihta sellest, et hommikul oli Tartus ilus ilm, mis loomulikult tähendab ju suvist varustust. Lisaks veel hulk jooki ja sööki ka kaasa, sest eelmisel korral Sakus kippus väheks jääma. Ahjaa, veel enne seda pole ma kuu aega rattaga sõitnud, eelmine oligi vist esimene Xdream.

Tamsalus oli sügis, aga otsustasin siiski lühikese vormi kasuks, mis kuni ujumisetapini (kas teil polnudki??) õigustas ennast täielikult. Ka oli Tamsalus palju sportlasi, tõsiste ja võitlusablaste nägudega - tekkis veidi kõhe tunne. Aga Kiirrongi ja ISC vahelt startida oli lahe. Hea, et Maku omale platsilt ikka rattakiivri leidis, tänud siinkohal Männikumäe naistele!

Kogemustena eelmisest korrast oli plaan "Esimesel võimalusel (ja see tuleb väga varakult leida!) tuleb kogu legend läbi töötada, ja vähemalt silmadega kaart üle käia." No natuke see töötas, aga mitte nii palju, et ma ei oleks omale stardiärevuses kõige pikemat tulipit rabanud :) Seega minul variant B, Makul A ja Leivol seikluslik C.

Start ja suht kohe ka seisak tee hargnemises, kus kaart ütleb "Paremale. Metsatee" ja joonis seal kõrval näitab vasakule. Rahvast jookseb nii paremale kui vasakule, kõik enesekindlad. Vaatasin siis teisi legende - A versioonil tõesti vaja paremale minna, nii teksti kui joonise järgi. Valisin veidi ebaledes "selle teise parema" ehk vasaku. Õnneks järgmised kohad klappisid. Hulk huvitavaid mehi jooksis mööda ja ühte-ja-teispidi, Randy neist huvitavaim (C variant?). Punkti puhul nägin kõigepealt läbi metsa suurt lippu ja ehmatasin, et olen mingisse vahetusalasse jõudnud. Õnneks mitte, aga imestasin suuresti, miks küll Nike Running lipp metsa vahele on pistetud. Kui kusagil rulluisu peal legendi õppiv Leivo küsis, kas ma lippu nägin, oli asi selge :)

Jooksutulipi lõpus saime Makuga veidi Leivot oodata, nii nagu paljud teised enda kaaslasi. Kadarbiku Kangete selgi nägime siinkohal viimast korda, jääb loota et nad siis järgmisel etapil teevad omale raja/võistluse ise huvitavamaks!

Rulluisk möödus vahejuhtumiteta, üllatuslikult - tänavate ja tiheda liiklemise kohta. Huvitav oli see, et joostes oli etapi läbimine pea sama kiire kui uiskudega. Meie liikumine aga oli veidi (rohkem) aeglane ...

Järve äärde sõidu osas olime nii mina kui Maku parajad udud, üritasime alustuseks rattaralli skeemi järgi 180 kraadi muust rahvast teisele poole minna. Õnneks Leivo sai meil sabast kinni :) Selle koha kaardil, mille järgi me oleksime pidanud järve äärde jõudma, leidsin mina alles kodus ülesse. Sõit maanteel oli veidi vaevaline, lisaks viimase aja vähesele rattasõidule tegi asja raskeks ka poole etapi peal taha alla vajunud rattasadul. Hetk enne starti tehtavad viimased timmimised pole kunagi midagi head tähendanud! :) Rasket sõitu aitas veidi toetada MD-tiimi moraalne toetus ja meile seltskonna pakkumine.

Kanuuetapi alguses Maku joonistas omale kaarti, Leivo kruvis mu sadulat õigesse asendisse tagasi, mina tegelesin ... ei teagi millega. Isegi vilksamisi ei vaadanud seinal olevat kaarti. Õnneks aga tabasin ära, et hüppetorni punkt tuleb kõigil kolmel võtta. Maku, kes kaardistamise ajal punktil sisuliselt otsas oli kõõlunud, ei märganudki seda.

Kanuu algas meie eelmise kanuutamisega võrreldes väga hea hooga, mehed olid hästi õppust võtnud :) Ja noh, ega minugi praegune haige kael, selg ja käed väga veepritsimist ei tähenda. Kanuutamise 13ndas punktis hakkas Maku rääkima midagi joostes punkti võtmisest, andis isegi kaardi, kus saarele KP14 juures läheb joon. Läheb ikka, mu kodusel kaardil ka - see joon, mis näitab et saar on keeluala! Igatahes, usaldav (et ma eelmise etapi ujumisest ka midagi ei õppinud!!!) nagu ma olen, hüppasin KP 16 juurest rõõmsalt kaldale ja panin 14nda poole jooksu. Vastu tuli nii kavalate kui rõõmsate (õnnelike?) nägudega mehi. Eks nad teadsid, kuhu mind on mässitud...

Jõuan mina siis 14nda juures kaldale, näen saart ja punkti ja tihedat kanuuliiklust, kuid lubatud silda - pole kusagil! OHHHH - nii raske ohe tuli selle peale. Katsusin sõrmega vett - täitsa soe. Egas' midagi, tuleb siis ujuda... ... Ütleme nii, et ujumine pole just mu kõige tugeva külg (paljude teiste mitmetes varasemates juttudes välja toodud külgede kõrval :). Ma võin ju supelda poolikus konnastiilis ja lainetes hullata, aga kiiresti vees liikumine pole minu ala. Seega sain kurbusega vaadata kõiki neid (meist ennegi ees olnud) kanuusid endast möödumas ja arvutasin aega, mis meil siin kaduma läheb. Punkti läheduses kiskus lisaks kergeks paanikaks ka, sest veetaimed takerdusid nii kätesse kui jalgadesse ja hambus oleva kaardi kõrvalt tuli vett suhu.

Punkt ise asus veidi kõrgel, siin saan tänada Annikit ja teisi Suusahulle naisi, kelle abil sain selle võetud. Tagasiteeks haakisin aga ennast sappa tiimile nr.29, lahketele poistele 21.CC Triatloniklubist. Kanuu päramootoriks ja ühtlasi ka pommiks olek käib nii - ühe käega hoida kanuu tagaosas olevast nöörijupist, teisega hoida kaarti ning jalgadega hoolega vette peksta. Ära ei tohi unustada kaldal jooksvatele fotograafidele naeratamist!

Pärast ujumist oli punktidesse 15 ja 16 joosta väga hea, sest õhk oli märksa jahedam kui vesi. Märkasin ka, et vihka oli tibama hakanud ja tuul tõusnud. Jõudes kanuust lahkumise punkti, oli Makul-Leivol kastitorn praktiliselt valmis, mul kästi otsa ronima hakata. No egas'midagi, ronisin. Korra veel kuulsin, kus Maku ütles Leivole, et "kuule, siin on üks viltu" ja Leivo väitis "ei ole midagi" (siin lauses isikud takkajärgi õigeks vahetutud). Ülalt alla vaadates nägin "kerget" 3-4cm kastide nihet 3.-4.kasti vahel. Õnneks oli vastikult jahe, nii et mõtlesin ainult sellele kuivale jakile, mis mul kotis oli, ja ronisin käbedalt alla.

Kanuuosa teine pool läks väga edukalt, Maku navigeeris hästi ja 20ndasse sõitsime kanuuga juurde. 22.-st hüppetorni jooksin mina mööda kallast - see oli päris kiire variant.

Rattasõidu alguses tegime kerge paariminutise vea, edasi oli antud olusid silmas pidades kõik väga ok, kui minu pidev kerge mahajäämus omadest välja jätta.

Valikorienteerumises jooksime alustuseks 60.sse, seal Maku joonistas kaarti, mina manustasin esimese martsipanbatooni ja asusin loha mööda 57-me poole jalutama. Leivo ühines minuga. Varsti jõudis ka Maku järele, koos Team Prefontaine meestega. 57-ga tegime kerve vea, sest loha viis liiga paremale valedesse lohkudesse, kuid Maku korrigeeris selle kiirelt. Edasi sujus kõik väga hästi, kohtasime endale vastu liikumas lõbusat Le Tour Saku Suusaklubi rahvast ja veidi vähem lõbusaid Vaude Adventure omi. Team Prefontaine püsis kenasti meiega kaasas, kui Maku kossipaela pidi oksa külge jäi ja ninuli kukkus ja ennast veidi kohendama jäi, hakkasid nemad pliiatsit otsima :)

Rattarallit lahendasime rattaralli kaardiga, koos Le Touri ja Prefontaine'ga. Mina kippusin pidevalt maha jääma - süüdistan siinkohal jällegi äravajunud rattasadulat (no olgu, veidi olen ise ka nõrga). Mingil hetkel Leivo siis kruttis seda veel veidi, tänu millele Le Tour kadus me silmist. Söödasõime (KP 36) poole liikudes sõitis meie vastu paar meist eespool olevat tiimi.

Söödasõimest väljudes tundus kahtlane, et rattaralli kaart näitab paremale, aga osad tiimid olid meile vasakul vastu tulnud. Veidi lappamist kaardiga ning leidsin 37nda rattakaardilt. Prefontaine mehed osutusid kohalikeks ning kui üks nägi, et vaja Naisteväljale sõita, oli neil tee teada ja kutsusid meidki kaasa. Väga kena neist - meeldiv vastuteene. Asfalti mööda on märksa parem sõita kui pehmetel sihtidel!

Puuliikide määramise jätsin spetsialistide hooleks, ja saime 5x250m=1,25km lisajooksu :) Kui tormama ei pea, võin ma joosta küll.

Joonorienteerumise esimesse punkti mineku 16 minutit ehk 12min viga tuleb puhtalt minu kapsaaeda, sest pärast okastraati pöörasin suurt loha pidi mäkke ülesse stiilis "küll esimesed on head suured rajad teinud". B-rajale ja võimalikule veidi teistsugusele joonele ei mõelnud üldse. Ega ka sellele, et lõppkokkuvõttes oleksid nende punktid ju ikkagi samas kohas! Igatahes, täitsa õigest kohast paremale ära pöörates (ja esimest jälge ajades) lõin põnnama, asusime sihitult ekslema, otsustasime okastraadi juurde naasta ja sealt uuesti liikuma asudes jõudsime miskit moodi nr.71-ga punkti. Raja viimasesse. Tuvastasin legendiks kivi ning siit polnud polnud raske õigele trajektoorile naasta ja seda pidi jätkata. Juba järje peal olles (ja õige loha peal) oli rada päris lihtne :) 71-sse minnes oli juba teada, kuhu minek, seepärast ka kolmas etapiaeg.

Sõit lisaülesandesse läks aega vaadates päris kiiresti, aga kuna ma tundsin end natuke (rohkem) süüdi aeglaste rattasõitude pärast, ei hakanud üldse konkureerimagi laskumise peale (mida muul juhul kindlasti teinud oleksid) ja seega sai Leivo kõige lahedama atraktsiooni omale. No vaatame veel, mis järgmisel korral saab! Ronimisaegset vaba aega kasutasin sihtotstarbeliselt ning vaatasin ära, kuskohas kaardil asub viimane ehk lipuga punkt.

Sillaalusesse punkti minekul kobistasime veidi, sest otselõiget maanteele tegime valelt teelt ning rattad tõstsime üle piirde ja üleüldse läksime alustuseks trepist alla päris silla alla. Punkt ise aga oli ju kohe sillakonstruktsiooni all.

Lipupunkti saime lennult :) ja finiśisse veidi "koperdasime", aga viisakad noormehed AT Nobe-st ei hakanud meiega võidu peale kihutama (me ju näitasime neile sillapunkti ära).

Niisiis finiśis, veidi ootamatu II koht segavõistkondade arvestuses. Ootamatu seetõttu, et meie algus oli ebaõnnestunud ja mõndadest tiimidest möödumisi ei näinud.

Udust - kaart oli raja lõpuosas udu nii värvi mahakulumise kui pori tõttu, nii et sellelt millegi välja lugemine oli uduga võitlemine. Rattasõidul kasutasin Liinaga sarnast ühe silma sulgemise võtet (järgmisel korral võtan kasutusele ka põse ettekeeramise) - ka siin oli kerge udu.

Ja ma nägin rattasõidust nii hea välja, et pidin korduvalt poseerima oma kena näolapiga :)
Pildid Fotoluks ja Aivar Jõgiaas

10.juuni - Tartu neljapäevak Pranglis

Olin Prangli neljapäevakul rajameistriks. Pärast Bulgaariast naasmist ettevalmistusteks just palju aega ei jäänud, ja kui ei kiidetud heaks mu plaani tavapärasest erineva stardikoha suhtes, pidin korra planeeritud raja ringi tegema. Aga noh, kolmapäeva lõunaks kõik korras ja tänu radade ümbertegemisele sain Ocadis rajaplaneerimise peaaegu selgeks :)

Neljapäevak on selline naljakas ettevõtmine, kuhu mina vabatahtlikult osalema ei lähe. Ma lihtsalt ei oska seal orienteeruda ja mulle ei meeldi tegeleda asjadega, mida ma ei oska. Seega pole ma viimastel aegadel päevakutele sattunud. Seda üllatavam oli näha kokkutulnud masse (osalejaid 268) ja eriti nendega kaasnevat autode hulka! Autod huvitasid mind seetõttu, et järgmisel nädalal Reolas teen ka neljapäevaku rajad, ning samuti tahan startdikohta enda järgi panna. Stardikoha lähedusse peab aga mahtuma 100+ autot! Pranglis lugesin kokku max hetkel 112 autot + suur buss. Hästi elame!

Neljapäevaku rajad on ka omamoodi asjad. Tegemist pole ju päris võistlusega (minuarust vähemalt) ja peab palju rohkem arvestama sellega, et lisaks orienteerumisele oleks ka niisama tore. Seega saidki mu rajad ilusamasse metsa ja ringijooksu variantidega. Punkte maha võttes vaatasin, et esimesed olid päris head jäljed teinud - suured lohad jooksid punktide vahel täitsa õigeid (ökonoomseid) trajektoore pidi.

Huvi pärast lõin kokku ajakulu, mis selle päevaku peale läks, koos autosõitudega:
* 4h esmane planeering ja kohtade ülevaatus kohapeal;
* 3h planeerimine ja vormistus arvutis;
* 1h arutelud asja sobivuse üle;
* 2h ümberplaneerimine ja vormistus arvutis;
* 4h varustuse järel käimine ja punktide metsa panek;
* 2h päevaku platsil viibimine;
* 3h punktide mahavõtmine ja varustuse äraviimine.
Kokku 19h! Jep, tööl käivad inimesed ei saaks sellist heategevust endale eriti lubada :) Praegu aga... abiks ikka ja sai veidi pikka-rahulikku-intervall-trenni teha.

Järgmisel neljapäeval (17.juuni) Tartu päevak Reolas. Praegu on plaanis vähemalt ühel pikal rajal pakkuda võimalust läbida rada valgete laikudega kaardiga - suuna ja kauguse järgi orienteerumise harjutamiseks. Mets on täiesti talutava läbitavusega.

Ahjaa - Pranglist kodu poole sõites kohtasin kruusateel metssigu! Suur seisis paremal pool teed, 2 väikest oli vasakul. Võtsin hoo alla. Suur vaatas mind pika pilguga, ma sõitsin veidi lähemale, ise samal ajal fotokat otsides. Suur vaatas mind veelgi pikema pilguga, ma leidsin fotoka ülesse. Suur viipas väikestele - nüüd käbedalt üle tee ja metsa. Mina sain fotoka õigesti kätte. Väiksed tormasid üle tee võssa, suur nendele järele. Minul jäi pilt läbi sääselaibase esiklaasi tegemata.

Sel aastal koguneb "esimesi" juba väga palju, ja aasta pole veel poole pealgi! :)

Pildid XPD Australia võistlusest

Tegin Austraalia seiklusvõistlusest hulga pilte. Avalikustamist kannatavad on siin:
http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/XPDAustralia2010#

3.-4.juuni, vahepalu Bulgaarias