Seekordne, 50. Jüriöö jooks, toimus Kilingi-Nõmmel Pärnumaal. Õnnestus pääseda koos Kennyga Ilvese esindusvõistkonda. Nüüd tuleb siis veel Kaia ka ära oodata, ning siis asi "kinni panna" :)
Lubasin sel aastal Kristol esimesena metsast välja tulla, ja seda ta tegigi. Kristjani (JOKA) ja Lauri (Võru) ees. Panin hooga metsa, ja minu hetkeoludele vastavat hoogu jätkus kuni lõpuni, aga ... Tegin ühe nalja, mida ma kordagi varem pole teinud ning millest ma teiste poolt räägituna pole kunagi aru saanud. Jätsin punkti vahele! Või õigemini, peaaegu jätsin, poolel teel ülejärgmisse punkti sain veast aru ja pöörasin otsa ringi.
Täpsemalt käis asi nii, et kuni 6.nda punktini jooksin üksi (pärast 3.ndat ei näinud enam tulesid tagapool vilkumas), hoog oli hea ja kõik laekus. Kuuendast väljudes vaatasin, et arvatav liikumissuund ja kompassi poolt järgmisse punkti näidatav ei klapi. Mis siis ikka, kompass ei valeta. Veidi imelikud asjad jäid teele, kuid liikusin kompassi järgi suurele sihile. Tundus asula servast ja vajalikust tänavast veidi kauge koht olevat, kuid õiges suunas liikudes jõudsin tänavale. Seda mööda oli nüüd hea edasi joosta, ja ühtegi tuld ka tagant ei paistnud. Vaatasin järgmise punkti numbri üle, see ju 8. ja number 43. Eelmine oli 40. Huvitav, miskipärast on legendis ka 42 vahepeal ... Stopp!!!
Näedsa, 7. punkt on ka metsas, ja seal ma pole veel käinudki. Oi jama! See ümber pööramine oli ikka päris vaevaline. Enne punkti võtmist tegin veel minutise vea lisaks ja punktist väljudest liikus Viivi koos järgneva rongiga mulle vastu. Valus oli! Olin näpu sarnasele objektile edasitõstmise põhjustel maha mänginud 4-minutilise edu ja etapivõidu, ja võib olla ka võimaluse võistkonnaga võit võtta!
Edasi oli lihtsalt jooksmine, milles Viivi on mu'st märgatavalt tugevam. Seega finiśeerisin teisena, Tammedest 1 minut hiljem. Kaia võitis mind täpselt samal rajal 29 sekundiga. Kas ma varem olen talle üldse kaotanud?
Maret lõpetas kolmandana, kuid kuna oli ühe vale punkti võtnud, siis Koprad tühistati. Olime siis autoga Audru poole sõites "paras paar", kaks kogenud orienteerujat, kes ei mäleta elementaarseid orienteerumiselemente.
Öö Mareti venna diivanil oli lühike ja hüplik, sest küsisin Kaialt meie tulemuste kohta infot (olime lõpuks 4., tulemused), ning kella 4.30 ajal sain veel Kennylt sõnumi, et teda vaja hommikul igaks juhuks äratada. Tal nimelt minek Tallinnasse EMV-le krossijooksus. Mul jälle Xdreamile.
Päev etteruttavalt - Kenny jooksis Nõmme suusaradadel 3x1km ajaga 9:59 (2km - 6:37, viimane 1km 3:22). Vanuseklass - meesjuuniorid, koht 8., lõpetajaid 26. Võitja, Kaur Kivistiku, aeg 9:17. Kui seda Jüriööd ja veel eelnenud ööd poleks olnud, oleks 4.koht (9:48) suht reaalne olnud. Oleks on paha poiss :) Igatahes olid Ken pühapäeval ja Kaia laupäeval väga tublid!
Apr 30, 2009
Apr 22, 2009
18.aprill, Arula 42,3km kajakki
Umbes kuu tagasi tekkis mul tungiv huvi minna kajakiga sõitma, enne maikuist suurt seiklemist. Võhandu maraton oma 100 kilomeetriga tundus jube. Kuna Pilvi ja Minn olid eelmisel aastal Väiksel-Emajõel sõitnud ja kiitsid selle OK olevaks, siis nii korraldatigi kenaks laupäevaseks päevaks üks tore kajakisõit.
Ruusal hommikusöögilauas istudes ja akna taga sadavat lumelörtsi vaadates tundsime korduvalt kaasa Võhandul liiklejatele ja rõõmustasime, et meie seal ei ole!
Kajakisõit Väike-Emajõel algas logistiliste võtetega: 4 autot liikus Laatre-Tagula teele, seal laadisime kajakid ja enamuse sõitjatest maha, samad 4 autot sõitsid Jõgeveste lähedale Greete motelli juurde (kusjuures ühel Maretil õnnestus teisele Maretile lausa 2 korda orienteerumises ära teha), ja üks auto tagasi. Autos oli hea soe, ootajad olid kasutanud erinevaid nõkse eneses sooja hoidmiseks - alates külmarohust ja lõpetades soojendusjooksuga.
"Stardijoonele" asusid paatkonnad Minn-Urmo, Pilvi-Randy, Marge-Maret ja Andres-Maret, ning lisaks mina ja Heiti üheste kajakkidega. Eks ma olen ennegi ühesega sõitnud (eelmisel suvel 2,5 päeva Ahvenamaal ja pool päeva Hiiumaa laiude juures), kuid veidi tundus asi hirmutav.
Algus oli tore - päike tuli välja ja ilm läks soojaks ja jõgi voolas õiges suunas paraja vooluga ja hetkel veel jaksu oli. Umbes paari kilomeetri pärast tuli võserik keset jõge, kus paar kajakki hädas olid. Heiti läks nõu ja jõuga neile appi ja lõpuks saadi liikuma. Kuidagi osavalt olin mina jäänud viimaseks-hapupiimaseks, ... no ja nii ma sinna võssa kinni jäingi. Ei saanud edasi ega tagasi, vool lükkas kajaki risti jõega ja mitte kuidagi ei õnnestunud mul nina õiges suunas keerata. Vongerdasin küll igat pidi, aga tulemusteta. Täitsa nukker tunne tuli, ilm kiskus pimedaks, teised kõik ammu kadunud, sadam veel 40km kaugusel ... Nuuks! Lõpuks otsustasin end kaldale ukerdada ja sedakaudu võsasemast kohast mööda minna. Natuke läks aega, ja saingi kuiva jalaga maale. Ja sealt tuli kohe ka Urmo! Ja Minn samuti! Olid teised pika maa maha jooksnud minu päästmiseks, ja jõudsid täpselt selleks hetkeks kui ma olin end juba ise ära päästnud. Suured tänud sellegipoolest, oli kergendav tunda et mind pole üksi jäetud võitlema! Pilvist ja Randyst sain ka hooga mööda tuhiseda, olid nemadki mind otsima tulnud ja natuke maad vastuvoolu sõitnud. Nii ma nad tugevaks treeningi!
Järgmised 10km kulgesid enam-vähem normaalselt. Enam-vähem tuleb sellest, et suutsin pea kõigi okste alt läbi sõita (jões annab ühese kajaki pikkus ja ainult üks aer veidi kehva manööverdusega asjanduse kokku, minus ei saa ju viga olla!) ja korra veerand eskimopööret teha. See viimane käib nii, et sõidad jões risti ees olevatele puudele külje alla, lased voolul kajaki samuti risti lükata, kaldud selle tulemusena külili, nii et põske ja veepinda lahutab paarkümmend sentimeetrit, ja klammerdud kümne küünega puuokste külge. Siis esimesel hetkel kangestud, teisel hetkel üritad taibata, mida tuleks teha, et ümber minnes kajakist välja saada, ja kolmandal hetkel oled lihtsalt õudust täis silmadega oma saavutatud positsioonis ja jääd ootama, mida elul ja jõel sulle pakkuda on. Huh, mul läks õnneks, saabusid Minn-Urmo ja päästsid mu ära. Heiti küll hõikas tagant, et "oot, ma teen pilti ka!", aga Urmo halastas mulle ja ei jäänud Heiti kohmitsemist ootama. Nii et see suplus jäi tegemata. Pärast proovisin järele - vesi oli külm!
Kuni lõunapausini kusagil 20-nda kilomeetri peal üritasin enam mitte viimaseks jääda, sest hirm igasugu täna minuga juhtuvate äparduste ees oli suur! Oli raske. Üheses kajakis on see rumal lugu, et kui puhkama jääd, siis loksudki ainult vooluga kaasa, pole paarimeest kes veidi hoogu annaks. Nii siis pidingi ise üksi pingutama. Ma tean küll, et see on trenni mõttes kasulik, aga sellegipoolest ... ;)
Pärast kosutavat lõunat (viimased kilomeetrid selleni venisid metsikult) vahetasime Minniga kohad. Küll oli siis hea lasta Urmol aerutada ja ise lihtsalt loodust nautida! Väga-väga hea! Eks ma mingi hetk hakkasin ise ka end liigutama, ja mulle tundus et me liikusime siis päris hea tempoga. Tõdesin, et on ikka ütlemata mõnus tunne, kui saab paadikaaslast usaldada ja ise ainult enda eest olla. Polegi sellist asja ammu tundud.
Mida rohkem "finiśi" poole, seda laiemaks jõgi läks. Ja seda (vastu)tuulisemaks sõit. Ühesesse kajakki poleks ma raha eest ka istunud! Lisaks hoogsale intervalltreeningule (teistel eest ära ja siis puhkus koos päevitamisega, kuni nad on mööda läinud) vaatasime ka uppunud metssea üle.
Jõgeveste sild saabus minu jaoks täpselt õigel ajal, ei pidanud end väga piitsutama hakkama. Kaldal tuli kinnastele härmatis peale. Kas tõesti miinuskraadid? Kuna Andres halastas iseendale ja Maretile ning poolel distantsil eskimopööret ei teinud, siis käis ta lihtsalt niisama kaldalt ujumas. Hull inime, ma ütlen!
Greete motelli parkla sai kajakke ja Porchesid täis. Need viimased olid seal küll enne meid ja meist nad ka maha jäid, aga kooslus iseenesest oli vahva.
Kokku sõitsime Heiti mõõtmiste kohaselt 42,3 km ja sõiduaega tuli 6h ja 29 minutit. Kui sellest minu võsapeatusest ootamine maha võtta, siis mingid 5h 45min vast. Heiti jutt koos piltidega ettevõtmisest on siin. Õhtul Võhandult tulijate spordijuttu kuulates ... küll on ikka hea, et ma sinna ennast ei organiseerinud!
Külmast veel. Mingil imelikul moel mul selle ettevõtmise käigus otseselt külm ei hakanud. Seljas oli suht palju riideid, mütsi ja kinnastega veidi "mängisin" temperatuuri reguleerimiseks - ja no ei hakanud külm. Kummaline, kunagi olin ju mina see külmavares.
Pühapäevased 2h ja 45km rattaga Pilvi tempos Otepää kõrgustikul olid tervistavad! Turi ja selg said asendatud säärte ja reitega.
Ruusal hommikusöögilauas istudes ja akna taga sadavat lumelörtsi vaadates tundsime korduvalt kaasa Võhandul liiklejatele ja rõõmustasime, et meie seal ei ole!
Kajakisõit Väike-Emajõel algas logistiliste võtetega: 4 autot liikus Laatre-Tagula teele, seal laadisime kajakid ja enamuse sõitjatest maha, samad 4 autot sõitsid Jõgeveste lähedale Greete motelli juurde (kusjuures ühel Maretil õnnestus teisele Maretile lausa 2 korda orienteerumises ära teha), ja üks auto tagasi. Autos oli hea soe, ootajad olid kasutanud erinevaid nõkse eneses sooja hoidmiseks - alates külmarohust ja lõpetades soojendusjooksuga.
"Stardijoonele" asusid paatkonnad Minn-Urmo, Pilvi-Randy, Marge-Maret ja Andres-Maret, ning lisaks mina ja Heiti üheste kajakkidega. Eks ma olen ennegi ühesega sõitnud (eelmisel suvel 2,5 päeva Ahvenamaal ja pool päeva Hiiumaa laiude juures), kuid veidi tundus asi hirmutav.
Algus oli tore - päike tuli välja ja ilm läks soojaks ja jõgi voolas õiges suunas paraja vooluga ja hetkel veel jaksu oli. Umbes paari kilomeetri pärast tuli võserik keset jõge, kus paar kajakki hädas olid. Heiti läks nõu ja jõuga neile appi ja lõpuks saadi liikuma. Kuidagi osavalt olin mina jäänud viimaseks-hapupiimaseks, ... no ja nii ma sinna võssa kinni jäingi. Ei saanud edasi ega tagasi, vool lükkas kajaki risti jõega ja mitte kuidagi ei õnnestunud mul nina õiges suunas keerata. Vongerdasin küll igat pidi, aga tulemusteta. Täitsa nukker tunne tuli, ilm kiskus pimedaks, teised kõik ammu kadunud, sadam veel 40km kaugusel ... Nuuks! Lõpuks otsustasin end kaldale ukerdada ja sedakaudu võsasemast kohast mööda minna. Natuke läks aega, ja saingi kuiva jalaga maale. Ja sealt tuli kohe ka Urmo! Ja Minn samuti! Olid teised pika maa maha jooksnud minu päästmiseks, ja jõudsid täpselt selleks hetkeks kui ma olin end juba ise ära päästnud. Suured tänud sellegipoolest, oli kergendav tunda et mind pole üksi jäetud võitlema! Pilvist ja Randyst sain ka hooga mööda tuhiseda, olid nemadki mind otsima tulnud ja natuke maad vastuvoolu sõitnud. Nii ma nad tugevaks treeningi!
Järgmised 10km kulgesid enam-vähem normaalselt. Enam-vähem tuleb sellest, et suutsin pea kõigi okste alt läbi sõita (jões annab ühese kajaki pikkus ja ainult üks aer veidi kehva manööverdusega asjanduse kokku, minus ei saa ju viga olla!) ja korra veerand eskimopööret teha. See viimane käib nii, et sõidad jões risti ees olevatele puudele külje alla, lased voolul kajaki samuti risti lükata, kaldud selle tulemusena külili, nii et põske ja veepinda lahutab paarkümmend sentimeetrit, ja klammerdud kümne küünega puuokste külge. Siis esimesel hetkel kangestud, teisel hetkel üritad taibata, mida tuleks teha, et ümber minnes kajakist välja saada, ja kolmandal hetkel oled lihtsalt õudust täis silmadega oma saavutatud positsioonis ja jääd ootama, mida elul ja jõel sulle pakkuda on. Huh, mul läks õnneks, saabusid Minn-Urmo ja päästsid mu ära. Heiti küll hõikas tagant, et "oot, ma teen pilti ka!", aga Urmo halastas mulle ja ei jäänud Heiti kohmitsemist ootama. Nii et see suplus jäi tegemata. Pärast proovisin järele - vesi oli külm!
Kuni lõunapausini kusagil 20-nda kilomeetri peal üritasin enam mitte viimaseks jääda, sest hirm igasugu täna minuga juhtuvate äparduste ees oli suur! Oli raske. Üheses kajakis on see rumal lugu, et kui puhkama jääd, siis loksudki ainult vooluga kaasa, pole paarimeest kes veidi hoogu annaks. Nii siis pidingi ise üksi pingutama. Ma tean küll, et see on trenni mõttes kasulik, aga sellegipoolest ... ;)
Pärast kosutavat lõunat (viimased kilomeetrid selleni venisid metsikult) vahetasime Minniga kohad. Küll oli siis hea lasta Urmol aerutada ja ise lihtsalt loodust nautida! Väga-väga hea! Eks ma mingi hetk hakkasin ise ka end liigutama, ja mulle tundus et me liikusime siis päris hea tempoga. Tõdesin, et on ikka ütlemata mõnus tunne, kui saab paadikaaslast usaldada ja ise ainult enda eest olla. Polegi sellist asja ammu tundud.
Mida rohkem "finiśi" poole, seda laiemaks jõgi läks. Ja seda (vastu)tuulisemaks sõit. Ühesesse kajakki poleks ma raha eest ka istunud! Lisaks hoogsale intervalltreeningule (teistel eest ära ja siis puhkus koos päevitamisega, kuni nad on mööda läinud) vaatasime ka uppunud metssea üle.
Jõgeveste sild saabus minu jaoks täpselt õigel ajal, ei pidanud end väga piitsutama hakkama. Kaldal tuli kinnastele härmatis peale. Kas tõesti miinuskraadid? Kuna Andres halastas iseendale ja Maretile ning poolel distantsil eskimopööret ei teinud, siis käis ta lihtsalt niisama kaldalt ujumas. Hull inime, ma ütlen!
Greete motelli parkla sai kajakke ja Porchesid täis. Need viimased olid seal küll enne meid ja meist nad ka maha jäid, aga kooslus iseenesest oli vahva.
Kokku sõitsime Heiti mõõtmiste kohaselt 42,3 km ja sõiduaega tuli 6h ja 29 minutit. Kui sellest minu võsapeatusest ootamine maha võtta, siis mingid 5h 45min vast. Heiti jutt koos piltidega ettevõtmisest on siin. Õhtul Võhandult tulijate spordijuttu kuulates ... küll on ikka hea, et ma sinna ennast ei organiseerinud!
Külmast veel. Mingil imelikul moel mul selle ettevõtmise käigus otseselt külm ei hakanud. Seljas oli suht palju riideid, mütsi ja kinnastega veidi "mängisin" temperatuuri reguleerimiseks - ja no ei hakanud külm. Kummaline, kunagi olin ju mina see külmavares.
Pühapäevased 2h ja 45km rattaga Pilvi tempos Otepää kõrgustikul olid tervistavad! Turi ja selg said asendatud säärte ja reitega.
Apr 11, 2009
2.-3.aprill, Veneetsia
Sattusin tööasjus Itaaliasse, Garmonti järgmise suve kollektsiooniga tutvuma. Kuna sobivaim lennujaam saabumiseks oli Marco Polo, Venice, siis otsustasin võtta päeva puhkust ja veeta see Veneetsias.Oli mõnus. Soe. Reedel vist isegi 20 kraadi ligi. Neljapäeval oli veidi sompus ja aeg-ajalt tibas midagi alla, kuid seegi oli hea - suuremad turistide massid püsisid siseruumides. Ma ei kujuta ette, kuidas keset turismihooaega neil kitsastel tänavatel inimesed liigeldud saavad!?
Olin booking.com-is omale bronninud toa, puhtalt hinna järgi. Jõudsin siis õige maja ette ... ja no ei ole see ju hotell! ... vaid täiesti suvaline maja. Veidi lähemalt, uksesildilt vaadates, selgus et on küll õige koht. Uksest sisenedes oli juba aru saada, et see võib hotell olla küll. Kiri letil juhatas üle tänava olevasse "päris hotell", kus minu meeldivaks üllatuseks selgus, et just seal ma ööbingi. Tore!
Parim viis Veneetsiaga tutvumiseks on sellele tiir peale teha :) Mul kulus selleks kerge sörgiga 3 tundi. Õnnestus näha tõelist Veneetsiat, ma loodan. Sellist, kus turistid ei käi ja kohalikud elavad. Erines turismipiirkonnast oluliselt! Itaallaste armastus viltuste tormide järele on hämmastav, nägin kahte, mõlemad suured ja mõlemad päris viltu.
Reedel tegin ise ka "turisti", vaatasin kellatornist vaateid ja sain Doodźide palees (Palazza Ducale) kultuuriśoki. Mõlemal päeval klõpsisin hulga pilte, neid saab näha siit: Pildid Veneetsiast. 
See on hea kaader! Vot nii tuleb Veneetsiat võtta, vabalt! Paned ajalehe istumise alla, jood plasttopsist 1.76 EUR-i maksvat veini ja naudid! Kui ma kunagi mingil põhjusel veel sinna satun, siis just nii ma seal olengi. Hea sõber peab ka kaasas olema!
Garmontiga seoses sain lisaks töötegemisele ja väga heale söögile ööbida voodis, kus oli kuus patja ja mis oli vähemalt 2m lai ja kus ma tegelikult lausa ära eksisin :)
Apr 10, 2009
10.aprill, lihavõtted
Munadepühade puhul värvisime Kaiaga mune. Tulid sellised ilusad! Kusjuures, need olid juba algselt pruunid munad!Valgeid ei õnnestunud mul viimasel paaril päeval enam poes tabada (nii nagu oli vahukoor enne vastlapäeva poest otsas). Igatahes on nüüd tõestatud, et valgeid mune polegi niiväga vaja vahvate sibulakooremustriliste pühademunade tekitamiseks.
Subscribe to:
Posts (Atom)